無芸・無趣味の親

    制作中

keegi ei ela、Koristan kodus vanemate tuba。mitte utiliseerimine、lihtsalt korras。Sündis 1924. aastal、Mu liiga energiline isa oli juba surnud äkilise subarahnoidaalse verejooksu tõttu.。Isegi kui mu Showa esimesel aastal (alla nädala) sündinud ema niimoodi lahkus、lihtne utiliseerida。

sest pole midagi väärtuslikku。Asju on nii palju、Kuigi seal pole isegi kohta, kus seista (eriti kuna ma ei ela seal)、hobid või、Miski ei jää eluviisi külge。無芸・無趣味。Ainult mitmesugused riided on ülevoolavad。nende riiete peal、Ma ei leia erilist tähelepanu värvidele jne.。just see, mida vajate、ainult kogus。Ma ei leia muud tähendust kui kõige põletamine。

Kui ütlete "ma just elasin"、Ma arvan, et see on liiga julm、midagi sellist。Kindlasti on see tingitud ajast。sõtta minema、Laske meil, Showa perioodil sündinud lastel, süüa、toita oma Meijis sündinud vanemaid、Paljude vendade ja isegi nende perede eest hoolitsemine、Kurnab mu keha, aega, raha ja vaimu、Pealegi, isegi kui mul kästi hobi pidada、Ma arvan, et ma ei saaks seda endale lubada。kui、Isegi kui teil on "lisa" hobid、Võitluses ümbritseva veenmise nimel、vajaks rohkem energiat。Otsida seda samaväärselt tänapäevaga、liiga julm nende vastu。lühidalt、Nüüd on aeg rikkaks saada、Ma ütlen seda。

Isa on gümnaasiumi põhikooli õpilane、Mu ema lõpetas alles põhikooli (tollal rahvuskooli)、Isegi tänapäeva terve mõistuse valguses polnud kumbki "loll paar"。eriti mu ema、Kui saaksin endale peret lubada, oleks mul tuline soov õppida、Mõtted, et tahaks veel õppida、Polo polo ja tilgad langesid mulle lapsepõlves (ma arvan)。

Ja veel、“Mille nimel sa elad?” “Kuidas sa endast arvad?”、Pinnapealse õpilasena "küsitlesin" oma vanemaid。See pole vanemate küsimus、minu enda ajalooteadmatuse tõttu、See oli lihtsalt halastamatu "näpupilt"。miks nende elu、Kas see on muutunud teie ees "kaltsuks, mida te ei viitsi ära visata"?、Sel ajal pigem kui süütu、ilma sellise kujutlusvõimeta、ma ei arvanud midagi。kui ma suren、kuidas mu poeg näeb minu eluviisi。mu poeg ei ole loll nagu mina、ma kuidagi oma vanematega、ju sama、Mul on tunne, et jään ebaprofessionaalseks ja hobideta inimeseks。

「日本の歴史」もそろそろラストページ

「飛ぶ男」(制作中)

8/16、気温18° Tシャツ1枚では寒い昨日から断続的に時折大きな音を立てて降り続くお墓も掃除し実家の仏壇の扉を閉めたお盆は終わりあとは絵を描くだけだ

終戦特集のTVでいくつかの番組を見たNHKの「ノモンハン事変」戦争孤児にスポットを当てた「駅の子」記事では戦争トラウマを扱ったものを読んだ

常に繰り返されるのは「無責任」「不誠実」そして「現実より幹部間の個人的人間関係優先」あるいは「組織優先のフリをした卑しい利益主義」「日本という国」の「意思決定」の曖昧さいい加減さだ今もどこか変わっただろうか?

一言でその理由をいえば教育の欠如だ「日本の教育水準高いのでは?」と自画自賛的に思っている人は少なくない確かに識字率などは高い(もっと低い所と比べてるだけだが)。Aga、論理的に考え説明でき行動できる能力は驚くほど低い大学の先生クラスでも論理がメチャクチャな人は幾らでもいる大学の先生は単なる専門家ではダメなのだということが当の先生自体解らないそういう連中に教わってくるのだから大臣国会議員もあの程度だしそういう連中を選ぶ国民になるわけだ頭のいい連中が国民を「愚民化」してきたという説もあるが論理的に考えれば馬鹿げた説だということは簡単に理解できるはず

「次の戦争」が起これば「そのあとの日本」は平和になるだろう日本という国は「過去」としてしか存在しなくなるからだ愚かな国は無くなることこそふさわしい

母の名前

「飛ぶ男」(制作中)

「〇〇の家の人」という言い方がある下北ではイエではなくエとなる

〇〇には屋号が入ることもあるし世帯主(昔なら家長か)やその妻の名前のこともあり子どもどうしなら多くは子どもの名前になる「タロウちゃんち」的言い方は下北でも同じ。õiglane、それが時々年代を越えても使われてしまうのがちょっと変わっているマユミエ=マユミさんちはよく知っていたが「真由美」さんが誰なのか当時も分からなかったがそのときから50年以上経った今でもそう呼ばれているのは驚きである。Peaaegu、屋号化してしまっている

家を人の名前で呼ぶのは同姓の家が多いから私の生まれた集落(150世帯ほど)ではほぼ半分ずつが相内(あいない)と坂本隣の集落(400世帯ほど)では伊勢田が4割東田が3割くらいこうなると苗字では区別できないから人の名前で呼ぶ必要が生まれる

多吉の家ならタキチノイエ→タギジェという風に音便方言化母の父は相内長五郎だから一家はチョウゴロウノイエ→チョゴロイエ→チョゴレと呼ばれていた母は「チョゴレの長女」と呼ばれ家族以外の誰も本名など呼ばないチョゴレは地元ではダントツの漁師で母はチョゴレの一員であることに大きな誇りを持っていた

家族親類をマキというが性格や趣味など似た者もマキといい私は直接チョゴレではなかったがどこか漁師の気風があると思われたらしく「チョゴレのマキ」であり母も少しはそれを喜んでいた風であった