
Nüüd、Ligikaudu kolmandik maailma inimestest、Tundub, et liikumine on piiratud.。Isegi Euroopas, kus Covid-19 möllab、Mõnes kohas on ranged piirangud koeraga jalutamiseks kodust 10 meetri raadiuses.、Nautige sõpradega aias või pargis einet、Riigid, kus füüsiline kontakt (nt sport) on OK (kui olete üldiselt ettevaatlik)、On ka piirkondi。Kõik ei ole paanikas。
Väljaskäimise piirangud、Kaugtöö (kodus töötamine arvutiga)、Kooli sulgemine、Muude kui igapäevaseid tarbekaupu müüvate kaupluste (nt restoranid) sulgemine、Rohkem kui kolme või viie inimese kogunemise keeld、Peaaegu kõigi sündmuste tühistamine、Kultuuriobjektide, nagu kunstimuuseumide, muuseumide, raamatukogude, teatrite jne sulgemine.、Ehk siis olen sunnitud kodus vaba päeva võtma.。Mis erineb tavalistest aegadest、いつ休みが終わるのかわからないということ。ja、長引きそうだということ。
アメリカ・エール大学のインターネット通信講座の受講者が50万人増えたという。sedapuhku、新しい資格を取るための勉強を始めたなどというポジティブなニュースが、スマホやパソコンの画面を駆け巡る。「不安がっていても仕方がない。お前も前向きに何かためになることをやれ(文句をいうヒマがあったら)」と圧力をかけられているような気がして、かえってストレスだ。ポジティブも結構だが、ただ体を休めるだけだって悪いことじゃないだろう。
海上で遭難し、ゴムボートなどで漂流する時、早く死ぬ人は体力の消耗より、先が見えないことのストレスによる方が多い、という話をどこかで聞いたことがある。だいぶ昔のことだから、今もそれが事実なのかはわからない。aga、先の見えないのが大きなストレスになることは確かだ。気を紛らす術を知っている方が絶対にいい。図書館から100冊くらい借りておけばよかったが(実際は10冊までしか借りられないが)、真っ先に休館されたのは残念だった。

