どうでもいいが、大相撲。関脇「栃ノ心」が今日(5/25)、横綱鶴竜に勝って10勝目、大関にカムバックできた。栃ノ心は私の好きな力士だが全然嬉しくない。立ち合い、変化しての「はたき込み」じゃ、彼だけではなく、ファンのプライドが泣く。栃ノ心「勝ててよかった」。そうなのか、明日からはもう栃ノ心を応援しない。
Autor: Takashi
peavalu
Kirjutamisest on möödas mõnda aega。raske teha。Mulle ka font ei meeldi。See on minu enda blogi、"Tere tulemast härra〇〇、Kui olete esmakasutaja, klõpsake siin.''、Mul on tunne, et lähen oma tuppa。"See oli teie tuba, kas pole?" "Ah?、Kas see on nii... minu tuba?。Muide, kelle tuba see on? ”。
Mu pea valutab iga päev。ei peksa、Isegi mitte tuikavat、Isegi mitte suvikõrvitsat。ajumembraani sees、Seal on väikeste ogadega kaetud membraan.、See võib olla lähedal, kui te nii ütlete.。iga päev、Kipitav、Küll aga kipitab、Kui oled hooletu, siis harjud ära.、Mõnikord ei pane tähelegi。Pole konkreetset näidet selle kohta, mida pole võimalik teha.、Tundub, et midagi, mida oleks saanud ilma selleta teha, on ette ära võetud.。Selline peavalu。See on kestnud juba palju aastaid。
"Plahvatava heli sündroom peas"。Ma arvan, et enamik inimesi pole sellest kunagi kuulnud.。Ma kuulen oma peas plahvatust (pole päris)。Ma ei saa magada、üllatunud、Tunnen hirmutunnet。Alguses arvasin, et see on tõeline heli、Iga kord jooksin kodust välja, et näha, mis juhtus.。Lõpuks sain aru, et see oli minu enda aju tekitatud heli.、Pole lahendust, mida teha.。Eriti kui ma magan, kuulen seda pidevalt、ei saa magada。Kui juhtute teadma oma haiguse nime ja rääkige sellest oma arstile,、Alguses ei teadnud isegi arstid.。Sümptomid püsivad endiselt、Juba ainuüksi haiguse nime teadmine leevendab mu südame koormust.、Mind ei üllata enam helid、See ei ole iseenesest peavalu。
peavalu jätkub。Nüüd on hommik。Ärka üles hea enesetundega、Siis pea valutab。Isegi kui see tuikab või tuksub、Isegi mitte suvikõrvitsat。Kui lähed välja nii, et pea ülemine pool on padjal、Huvitav, kui värskendav see saab、Ma arvan nii。
Ma ei lase sellel enam juhtuda.
Maitsvad toidud teevad meele rõõmsaks。Selline plaan、「家族が喜ぶレシピ」紹介アプリがびっしり。
私も見る。aga、はっきり言えば「御免だね」。美味しいご飯は、1人で作って、1人だけで黙々味わうに限る、少なくともこの国、日本では。「1人で食べても美味しくない」なんて、実によく考えられた女性蔑視の「国宝」的表現だわね。日本という国は、そんな風に女性を「奴隷であることに喜びを感じ(させ)る」教育に実に巧みな国だ。
感謝などされなくてもいい。生きているうちに、小さくても幸せを味わえる方がいいじゃないか。そんな日はもう二度と来ないんだし。
「家族の核」だった、なんて墓の前で線香一本供えられて、それがなんだっていうの?私は「核」だったって?違うでしょ、あなたたち一人一人が「私が核よ」と主張したから、私は一歩引いて「核のステージ」になったんでしょ?
aga、私はただの「被害者」じゃない。「ばかな」というおまけがつく。なんだかんだあるけれど、自分で自分を諦めたのは「自分」じゃないか。諦めるのは「大人になった」からじゃない、「ばか」になったからだ。それが今になってわかるなんて、悔しいじゃないか。